[{"2019-11-14":[{"algus":"2019,11,14,18,00,00","lopp":"2019,11,14,19,00,00","taidetud":"6","vaba":3,"stuudio":"2","treeneriNimi":"Eeva","trenniNimi":"POLE intro","trenniNid":"597","trenniKirjeldusNid":"26","registered":0,"waitinglist":null}]},{"26":{"image":"https:\/\/flightclub.ee\/sites\/default\/files\/large-class-picture\/intro_2.png"}}]
Freyja esimene postitantsu võistlus
21. oktoober 2019

Kogu võistluse Pole Emotion 2019 teekond algas sellest, kui Katrin küsis trennis, kas ma ei tahaks võistlema minna. Esimene mõte oli muidugi, et ootoot mida?mina?! Kuid saades teada, et on eraldi amatööride kategooria olemas, ei kahelnud ma enam hetkekski, teadsin, et tahan kindlasti proovida. Otsustasin võistelda Art-Emotion amateur klassis.

Võistluse kvalifikatsioon toimus selliselt, et tuli saata 2 minutiline video. Otsustasin mõelda selle jaoks eraldi kava, kuna kartsin, et olemasolevad videod pole piisavalt head. Kui video valmis sai ning võistlustele kandideeritud, tuli vaid oodata vastust. Ootasin põnevusega. Kõik olid kindlad, et ma saan finaali, väljaarvatud mina ise. Kartsin, et tase on kõrge ja et ma pole piisavalt hea. Katrin kirjutas ja soovis õnne, olin finalistide nimekirjas. Ma olin õnnelik ja ei suutnud uskuda, et saan sellest osa võtta. 

Tuli tegutsema hakata, mul oli enam-vähem kuu aega aega, et treenida ja välja mõelda kava. Esimestes trennides polnud mul üldse ideid, proovisin enda vana kava järgi teha, kuid see ei õnnestunud. Otsustasin vahelduseks välja mõelda elemendid ja kombod kava jaoks. Üks mu unistuste trikke on olnud Birdofparadise. Olin seda varem üritanud teha, ei õnnestunud, kuid proovisin uuesti ning seekord sain postilt maha tulles rõõmustada. Kõige keerulisem oli minu jaoks aga leiutada kombo staatilisel postil, ma polnud seda varem palju teinud. Otsustasin millegi lihtsama kasuks. 

Ilmselt lõplik idee kava jaoks tekkis siis, kui pidin võistluste tarvis kirjutama, mida postitants minu jaoks tähendab ning mis on minu kava. Leidsin ka sobiva muusika: Michael Bublé- Feeling Good. Ega treenimine nii kergelt ei läinudki, olin vahepeal haige ning just ka töökohta vahetamas. Kuna töötan kokana, siis oli enamus trennidest mul energia nullis. Tekkis stress, ideede puudus, motivatsioon sai otsa ning tundsin, et ma ei saa hakkama ja vean end alt. Trennides oli hetki, kui andsin poole üritamise pealt alla, läksin närvi ning hakkasin ka nutma. Kõik tundus raske olevat ja kartsin, et vean end alt. Proovisin paika panna enda eesmärgid: anda endast parim ning sealjuures endaga rahule jääda ja teiseks, et ma ei lähe kohta saama vaid kogemust.

Leidsin kuskilt siiski jõudu, ilmselt mind ümbritsevatest imelistest inimestest, ning proovisin mingisugusegi kava kokku panna. Kava valmistamise juures tuli arvestada ka erinevat reeglitega, näiteks pidi kava sisaldama 60% floor-worki, kavas pidi olema nii jõudu nõudvaid kui ka painduvust näitavaid elemente ning olid ka kindlad trikid, mida selles kategoorias teha ei tohtinud. Tundsin end päris ebakindlalt kuni eelviimase trennini, kus mul tulid lõpuks kõik elemendid ja maas liikumised välja. Teadsin, et nüüd olen valmis. Ootasin põnevusega, ma ei teadnud, mis mind ees ootab ning mulle tekkis vaikselt ka närv sisse.

Võistluspäeval saime Piiaga, kes võistles minuga samas kategoorias, lava ja postidega tutvuda. Kumbki meist ei püsinud postidel eriti hästi ning muretsesime selle pärast väga. Meiega koos võistles ka üks mees, teadsin algusest peale, et ta saab tōenäoliselt palju tähelepanu (sai ka). Mõned tunnid enne võistluse algust hakkasime meike ja soenguid tegema, see aitas närvide rahustamisel ja tuletas mulle meelde neid aegu, kui võimlemisvõistlustel käisin. Võistluse algus venis, soojendada sai end päris pikalt ja siis jõudiski kätte hetk, mil tuli lava taha valmis minna. Olin veidi närvis, kartsin kõige rohkem postilt alla libisemist. Proovisin keskenduda iseendale ja säilitada rahu. Jõudiski kätte minu kord lavale minna.

Ütlesin endale, et saan hakkama, olen enesekindel ja naudin. Peksin keha läbi, hingasin sügavalt sisse ja välja ning astusin lavale. Ja sellest hetkest, kui muusika mängima hakkas, nautisin igat hetke laval olles. Ma särasin ja tundsin end hästi. Kui kuulsin aplausi kava lõppedes, olin õnnelik ja endaga rahul. Lavalt maha minnes ei suutnud uskuda, et olen millegi sellisega hakkama saanud, tunne oli imeline. Siis saabus ka pingelangus ja peavalu.

Autasustamine oli kummaline, kuulsin enda nime, kuid ma polnud veel lavalegi jõudnud, diplomit nähes alles sain teada, mitmenda koha sain (FC: Freyja sai kolmanda koha) ja lisaks toimus kõik vene keeles, mida ma eriti ei oska. Võistlus oli põnev, järgmisi kategooriaid jälgides sain palju inspiratsiooni, motivatsiooni ja kinnitust, et just postitants on see, millega tahan tegeleda. Ma olen täitnud enda eesmärgi, olen endaga rahul. See oli kindlasti üks äärmiselt põnev ja hea kogemus.

FC: Vaata milline on olnud Freyja postitantsu teekond :)

Freyja