Hea blogija lugeja,
mõtlesin ja mõtlesin, kuidas Kadri ja Pia lugusid kokku põimida, et Teile kaunilt meie armsa Flight Clubi loomislugu ja ajalugu edastada ning sain aru, et kõige parem on see kui jagangi nende endi vahetut meenutust klubi algusaegadest. Ma nimelt ei tahtnud ühtegi lauset kaotsi lasta ega Teid sellest toredast loost ilma jätta. Seega teen ma alustuseks väikese intro ja siis saate juba lugeda minu mugandatud teksti otse Kadri ja Pia sulest (tänapäeval vist saab öelda, et nobedatest näppudest).
Kadri ja Pia on siis need kaks julget ja hakkajat wonderwomanit tänu kellele Tartus Flight Club üldse eksisteerib. Klubi sai alguse Näituse tänavalt, kus avati esimene stuudio juba aastal 2015. Ja esimesel hooajal ma ka ise sinna sattusin. Kadri ja Pia vedasid ise kõiki trenne. Tunnid olid alati täis ja elevust jagus igaks tunniks. Kuna olin end treenerina suht ammendanud ja tantsumaailmast juba lahkumas, siis leidsin postistuudiost justkui uue hingamise. Usun, et sama tundsid ka paljud teised kliendid. Sest nad kõik tulid ikka ja jälle ja meil on päris suur hulk kliente, kes on ikka veel meie kliendid (need samad, kellega mul oli au 2016.aastal koos trennis käia).
Aga läheme siis asja juurde ja ma alustuseks jagan Teiega Pia kirjeldust:
Aasta võis olla 2013, kui me Kadriga aasta teises pooles tuttavaks saime. Mina olin tol ajal juba posti treener, värskelt saanud Revalisse tööle ja juba aasta või kaks tegin ka oma kodus eratunde. Lisaks pidasin sellist veidi naljakat posti blogi, kust inimesed mind ikka ja jälle leidsid. Kui Kadri mulle esimest korda trenni tuli, mäletan, et meil kohe klikkis temaga. Ligikaudu pool aastat hiljem (kevad 2014) oli mingit sorti väiksem postivõistlus Tallinnas, mida me koos vaatamas käisime. Alates sellest hakkasime poolnaljaga rääkima, et mina tahan stuudiot teha, aga mitte üksi. Kadri vastas selle peale, et tema tahaks ka ja et hakkame siis pihta! Alguses otsisime ruume ikka Tallinnasse ja juba kuu hiljem hakkasimegi reaalselt erinevaid võimalusi koos vaatamas käima. Huvitav oli see, et me praktiliselt alles õppimise teineteist tundma.
Midagi head me Tallinnast ei leidnud ja ka hinnad olid väga kõrged. Paralleelselt kirjutasid mulle koguaeg Tartu naised läbi mu posti blogi lehe, et millal Tartusse post tuleb jne. Lõpuks küsisin Kadrilt otse, et kuna klientuuri Tartus oleks, kas Sa oleksid valmis hakkama iganädalaselt ka Tartu vahet sõitma? Kadri oli nõus. Siit sai alguse Tartu plaan. Järgnevaks leidsimegi Flighti väikese Näituse tänava saali ja olime sellega rahul. Mina olin suurem muretseja, aga Kadris oli väga tugev enesekindlus selle kõige suhtes. Väga suur pluss olid ka meie sõbrad, kes reaalselt tulid kohale ja aitasid meil selle kõik valmis ehitada. Tassisime oma kodudest postid ja mööbli kohale ja oligi oma kohake valmis. Pia lõpetas oma kokkuvõtte selliste ridadega: Mina pidasin vastu ligi kaks aastat edasi-tagasi sõitmist ning siis väsisin ära. Edasi võttis Kadri üle ainuomanikuna.
Milline armas meenutus Pia poolt. Siit on kohe näha, et meie stuudio rajati suure armastuse, sihi ja kannatlikkusega.
Tutvustan Teile nüüd ka Kadri meenutusi stuudio saamisloost:
Enne, kui me Tartusse saali otsima läksime, oli meil mõte, et teeme kõigepealt ühe prooviürituse. Me rentisime terveks nädalavahetuseks ühe vaipkattega pisikese joogaruumi ja viisime Piaga kordamööda mõlemal päeval seal trenne läbi. Saime kõik tunnid välja müüdud ja olime väga elevil. Me olime kohe Tartu naiste tasemest vaimustuses. Nad olid nii tugevad ja entusiastlikud. Siiamaani viskame nalja, et Tartu joogivees on vist midagi erilist. Olime trennide kavad paika pannud, aga nii mõnelgi korral tekkis kiusatus midagi keerulisemat pakkuda. Igaljuhul saime aru, et Tartu on meie jaoks õige koht.
Peale seda hakkasimegi ruume otsima. Leidsime Näituse tänaval pisikese saali, millel lagi oli piisavalt kõrge. Piisava lae kõrgusega ruumi leidmine oligi meile siiani kõige keerulisemaks osutunud. Näituse tänava stuudio ruumi kõrgus oli küll hea, aga seal oli ripplagi. Kadri sõber Madis sõitis siis ühel päeval Keilast Tartusse ja vaatas ruumi üle. Ainuke variant oli metalltaladest konstruktsioon ehitada. Näituse ruumi haldur oli väga vastutulelik, värvis meil ise seinad ära ja lubas talad lakke installeerida. Peale lepingu allkirjastamist oli meil aega üks laupäev, et kõik ehitustööd ära teha. Sõitsime hommikul vara kuuekesi Keilast/Tallinnast Tartusse, järelhaagises olid suured metalltalad ja telling. Tööpäev kestis meil kuni öötundideni ja vahepeal oli ikka suur hirm, et talad ei saagi lakke kuna selgus, et maja seinad on korralikult viltu. Ega meil polnud muud varianti, kuna see oli meie sõpradel ainuke vaba hetk, millal meid ehitustöödega aidata.
Mäletan ka seda, et kui esimese posti üles saime, siis oli väike ehmatus (minul muidugi – töömeeste arvates oli see normaalne :D) sest tala andis surve all veidi järgi. Siiamaani on vist nii, et kui ühte posti pingutad, tuleb kõik teised ka üle käia :). Esimesed trennid andsime vaid nelja postiga ja kohe kui stuudio sissetuelekut teenima hakkas, saime ühe posti juurde tellida.
Kodulehe valmimine ja nö laivi minek oli meie jaoks ka väga stressirohke. Lehe tegi Kadri elukaaslane ja selle valmis saamine venis päris viimasele minutile. Meil oli koguaeg lisa- soove, küll kujunduse osas, küll tehnilises pooles. Kõik leht tuli tal nullist üles ehitada ja me tahtsime, et meil oleks hea broneerimissüsteem, mida sel hetkel minuteada ühelgi teisel stuudiol Eestis polnud. Igal juhul oli meil enne stuudio avamispäeva veel mitu üritust ja me istusime nii pulmas, kui ka perekondlikul väljasõidul, kuskil arvuti taga ja üritasime kodulehte valmis saada.
Ma olin nii ahastuses, sest lõpuks oli seis selline, et esmaspäeval pidid meil esimesed trennid toimuma, aga pühapäeval ei olnud me ikka valmis. Mingi suure ime läbi olid aga inimesed juba valmis ja ootasid, millal ennast trenni regada saavad. Ööl vastu esmaspäeva, kui me lehe laivi saime, hakkas justkui iseenesest inimesi trenni registreeruma. Me ei pidanud isegi kuskil kuulutama, et me nüüd olemas oleme. Kõik ju teadsid, et esmaspäeval on avamine ja olid valmis.
Esimesed trennid andsin mina (Kadri). Ma olin (ei tea miks) trenniaegu valesti vaadanud (no arvatavasti sellest suurest jooksmisest ja närvipingest)… Mul oli tunne, et jõuan rongi pealt 30 min enne esimese tunni algust kohale, aga kui ma saali ukse taha jõudsin, oli seal juba umbes 6 naist ootamas. Ma veel viskasin nalja, et kas Tartu naised on alati nii varajased… Sättisin ennast rahulikult valmis ja kui ma lõpuks suvatsesin kodulehe avada siis nägin, et trenn pidi juba 5 minutit tagasi algama. Asja ei teinud paremaks ka see, et just esimeses trennis oli ka üks ajakirjanik kohal, kes meist loo kirjutas. Muidugi mainis ta mu hilinemise ära 😀
Nii palju detaile millele mõelda ja mida ette valmistada. Ja mõelda, et nad tegid seda kõike kahekesi ja oma pere ja sõprade abiga… Imeline! Edasi pole muud kui edulugu. Flight Club õitses, treenerite hulk suurenes, klientide hulk kasvas. Lõpuks jäid ruumid kitsaks ja Kadri leidis juurde Tähe tänava stuudio. Seegi sai ise oma jõududega remonditud ja püsti putitatud. Siin said juba oma treenerid ka abiks olla.
Ja 2021 läks Flight Club üle minu ja Sigridi kätesse. Kadri jaoks oli klubi vedamine Eesti teisest otsast keeruline ja sealt tuli otsus ka klubi ära müüa. Mina ja Sigrid olime siis need kaks optimisti, kes ostlemisega rõõmuga kaasa läksid, sest meile, kui Flighti õpilastele/treeneritele oli oluline, et meie klubi jätkaks tegevust ja seda just sarnases formaadis ja sama brändi nime all. Kumbki meist ei tahtnud seda riski ja töökoormat üksi võtta enda peale ja keegi teine ka ei kandideerinud. Muidugi klubi ei olnud avalikult müügis,vaid ainult siseringile. Meie Sigridiga oleme seevastu üksteise nägusid palju näinud. Alustuseks käisime me mõlemad Tartu Mart Reiniku Gümnaasiumis palju aastaid (Sigrid on minust ühe aastakäigu jagu noorem, aga siiski). Edasi oli Sigrid üks minu väga tubli trennitaja igas Tartu spordiklubis (ma ju seitsmes töötasin) ja tema vapralt käis kõikide klubide vahet erinevates tundides ja säras alati kuskil esireas. Peale trenni jäi ta ikka ja jälle veidikeseks jutustama ja sealt hakkas meie sõprus veerema. Tõsisema suhtluse peale läksime vist ikka siis kui meil lapsed tulid ja kutsusin Sigridi posti. Algul oli ta rase ja ei saanud tulla ja siis kui tuli, siis ei saanud enam pidama 😀 No nüüd on ikka juba otsapidi pereliikmete klastris, sest meil on koguaeg midagi vaja rääkida. Kindlasti on stuudio ost meie sõprust ka mõjutanud. Iga koosveedetud aeg lõpeb alati tööjuttudega ja eks oleme siin ka veidi maid jaganud, aga üldiselt meil klapib see omast arust hästi. Me oleme väääääääga erinevad ja seetõttu asi toimib. Erinevad on ka meie taustad. Usun, et see kõik annab kokku mitmekülgse dünaamika, mis töötab ka klubi kasuks. Eks on raskemaid aegu ja palju ise-tegemist väikese stuudioga, aga õpime pidevalt oma vigadest, proovime uusi lahendusi ja hetkel tundub (numbrid ei valeta), et asi toimib ja klubi ei ole veel uksi kinni pannud ja ei plaani ka.
Oleme elule ning Kadrile ja Piale tänulikud, et saame end nüüd proovile panna ka Flight Clubis ja püüame seda teha nii hästi kui võimalik, ehk nagu öeldakse: kogu ihust ja hingest.
Kui Teil on meile küsimusi, siis küsige julgelt. Kirjutage infomeilile, sotsiaalmeediassevõi mulle ja Sigridile otse.
Olge mõnusad!
Krista